Busside ajalugu on alati rahvale huvi pakkunud. Paljudele meenuvad sõidud kooli, kolhoosi või ekskursioonile. Ka mind on juba aastaid paelunud busside ajalugu ja nende hingeelu. 2015. aastal otsustasin oma järgmise projektina taastada rahvakeeles “akvaariumi”, Ikarus 256. Selle bussi viimane sõit toimus 1998. aastal ning läbisõiduks 1 500 647 kilomeetrit. Suur läbisõit oli oma jälje jätnud. Sõiduk on ettevõtte GoBus Tartu regiooni hingekirjas ning minul, kui juba mitme bussi taastajal, on võimalus sellele sõidukile uus elu anda. Tänaseks päevaks on möödunud viis aastat meeletut tööd ning selle aasta, 2020.a, lõpuks soovin töödega valmis saada.

Fiati ajalugu on küllaltki huvitav. Legendi järgi oli auto enne Teist maailmasõda Põltsamaa kandis ühe taluniku omanduses. Vene vägede saabumise ja nõukogude korra kehtestamisega toimus sõiduki rekvireerimine. On säilinud ka sellest ajast auto tehniline pass, kus on sees NKVD tempel toimunud võõrandamise kohta. Teise maailmasõja algul, kui saabus saksa armee ning vene väed olid sunnitud Eestist põgenema, otsustasid vene sõdurid kasutada autot põgenemisel ning sõidukile laaditi korralik koorem. Suunal Narva poole ei suutnud Fiat sellist lasti vedada ning lagunes Koigi kandis. Siiski prooviti veel teel autot parandada, kuid edutult. Nimelt oli otsustatud tagasilla ja raami vahele paigaldada puupakk, misjärel vajus tagasild kõveraks. Kogu kraam laaditi maha ning kaasa võeti kell armatuurlaualt ja välja lõigati peaaegu kogu nahk salongist. Venelased pagesid ilma autota. Endine omanik sai info maha jäetud sõidukist ning tõi selle tagasi koju. Kartusest otsustas sõiduki täielikult demonteerida ja peita auto osadena aida seina vahele. Alles selle aastatuhande algul, enne oma surma, avaldas ta saladuse lapsele ja lapselapsele. Õige pea otsustasid nad auto maha müüa. Saades teada, et selline auto on müüa, olin kohe ostust huvitatud.

Antud sõidukit olen nüüd juba aastaid taastanud ning hetkel on jäänud ainult auto komplekteerimine.