GAZ 69
1955
Aastal 1998 müüs Eesti Maaülikool oksjonil kasutult seisma jäänud tehnikat. Nende seas oli ka GAZ 69 aastast 1955. Isa näitas mulle seda isendit ja ma ei tea, kas ta tegi nalja või niisama suusoojaks mainis, et selle võiks ju ära osta. Viieteistaastasele poisile ei olnud rohkem vaja – isa pidi leppima, et põhimõtteliselt peab ta selle kindlasti ära ostma. Ja seda veel enne oksjonit!
Vana auto nägi väga vana välja. Lisaks oli tal külje peal punane joon nagu kiirabiautol. Uksele oli kirjutatud „tehniline järelevalve“, sest segastel aegadel tohtisid sõita sellega vaid mingit nn riigile teenuse osutajad. Enne oksjonit oli masina küljest ära kruvitud kõik asjad mis vähegi kruvida annab. Eks ikka selleks, et „võõrad“ ostuhuvilised ei hakkaks üldse huvigi tundma. Siiski lõppes oksjon meile edukalt.
Taastamine võis alata. Isa tegeles puudu olevate osade hankimisega mööda Eesti Maaülikooli garaaže. Minu tööks jäi kogu sõiduk lahti võtta ja detailid riiulitesse paigutada. Taastamise järjekorras oli tänu sellele hiljem kõike lihtsam leida. Ei olegi kunagi isale öelnud, aga esimestel taastamise kevadkuudel sai kõvasti kooli viimastest tundidest poppi tehtud. Soov oli ju kiiremini näpud õliseks saada. Koos isa ja teiste abilistega saime auto aastaga valmis.
Selleks ajaks olid ka minul mingisugused load ning saime esimese pikema sõidu teha. Tee viis koos sõpradega Saaremaale vanatehnika üritusele. Üks äärmiselt pikk retk – aga jääb äärmiselt kauaks meelde. Sõidame veel, GAZ 69!
