Musta “Volga” lugu

GAZ 24-10

Väljalaskeaasta 1987

Eks igal soovil on oma põhjus ja tihtilugu pole sellel midagi reaalsusega pistmist, nii võiksin alustada oma „Volga” lugu.

Minu isa töötas taksojuhina Tartu Autobussi- ja Taksopargis. Üks lapsepõlve unistustest oli minna koos isaga tööle ja sõita kaasa kollase takso tagaistmel. Loomulikult oli see ebamugav isale ja kliendile, aga minule, kui väikesele poisile, hiiglama põnev. Kõige huvitavam, kui saabus päev, millal isa teatas, et kollane „tööloom” peab läbima TH (tehnilise hoolduse) number kaks ja sõit läks Riia tänaval asuva taksopargi õuele. Minu silme all kruviti autol rattad alt ja tundus, et kõik lammutati osadeks.

Hilisem kokkupuude „Volgaga” saabus Nõukogude armees. Ka seal mängis saatus ise oma viiulit. Teenisin aega paksude metsade vahel artelleristide väeosas ainsa eestlasena. 1989. aastal, täpselt 9. mail suurel pidulikul päeval, kui sõduritele oli antud vaba liikumine väeosa territooriumil, vuras õuele väeosa kindral oma musta „Volgaga”. Kiusatus oli suur ning otsustasin juhiga juttu teha ja sõidukit lähemalt uurida. Olime mõnda aega vene keeles vestelnud ning saades teada, et kindral otsib autole uut juhti, saabus tõehetk – oleme mõlemad eestlased. Ei möödunud kaua, kui võisin asuda roolima tollase Leningradi sõjakomissari ametiautot GAZ 24-10, toonitud klaaside ja salongi paigaldatud telefoniga, väljalaskeaastaks 1987.

Lõpuks sai minu unistus täidetud, kui 2014. aastal soetasin endale isikliku GAZ 24-10. Ikkagi Tartu Täitevkomitee viimane sõiduk, mis hiljem sattus Tartu Keskkatlamaja käsutusse, direktori ametiautoks. Oleks siis teadnud, et see unistus reaalsuseni läheb rohkem maksma, kui seda uneski võib näha…