1990-ndate algul sattusin korduvalt tööasjus Soome, Tampere lähedusse. Seal jäi mulle silma metsaservas seisev üksik vana “Volvo” puksiirauto. Mõned aastad hiljem, kui otsustasin luua veoautode puksiirteenust pakkuva ettevõtte, meenus üksik “tegelane” Soomes. Otsustasin üles otsida omaniku ja temalt sõiduk välja kaubelda. Tuttavasse kohta saabudes oli aga auto kadunud, asusin otsingutele ning leidsin auto lähedal asuvast lammutusest. Lähemalt uurides paistis tehniline seisukord olema sõidukõlbulik, kuid kere kohutavalt roostes, väljanägemine autol oli ikka väga kole. Kauplesin sõiduki enda omandusse, 11000 Soome marga eest. Otsus oli ka “omal jalal” Eestisse sõita.

Volvo puksiiri saamislugu

Sõidul Helsingi sadamasse peatas Soome politsei nähes milline roostehunnik nende teedel liigub. Kiitsin ametnikele sõiduki head tehnilist olukorda ning selgitasin oma tuleviku eesmärki, restaureerida Eestis veok originaalseisu, kuid nad ei jäänud minu juttu uskuma. Seepeale soovitasin neil veok lähemalt üle vaadata ja lubada mul teed jätkata. Järgnes vähemalt tunnine sõiduki ülevaatamisprotsess, sh rulaga veoki põhja seisukorra ülevaatamine. Peale kõike seda tuli ka neil tunnistada sõiduki head tehnilist seisukorda ning anda luba jätkata sõitu Eesti suunas. Koju jõudes asusin õhinal veoki taastamistööde kallale. Mõne aja möödudes oli auto taastatud ning võisin koos temaga asuda pukseerimisteenust pakkuma. Nüüdseks on vana “Volvo” abi pakkunud paljudele hättasattunud veoautodele meie teedel. Samuti olen osalenud ka paljudel vanatehnika üritustel.

Volvo N-86 1966 a.