Ringiga tagasi

Mercedes-Benz 200 W123

Väljalaskeaasta 1985

Tänaseks on Mercedese, rahva seas kindlasti ühe tuntuima mudeli, sünnist möödunud juba üle neljakümne aasta ning tutvustamist see isegi ei vaja. Kõik teavad, et tegemist on ühe legendaarse autoga.

Minu esimene kokkupuude W123-ga oli keskkooli ajal, kui ühel tuttaval poisil õnnestus soetada Mersu, mis oli 2.0-liitrine diisel, kollane, tõenäoliselt vana takso ning oma välimuselt ja sisult sõitis laenatud ajas. Sellele vaatamata jättis sõiduk mulje kui ühest korralikult ja kvaliteetselt tehtud autost, mille tolleaegsed sõiduomadused jätsid kustumatu emotsiooni. Antud kogemusest lähtuvalt olen edaspidises elus ja suure vanatehnika huvilisena ikka taolist Mercedest ihaldanud.

15 aastat hiljem, aastal 2010 sugulastel Puurmanis külas olles märkasin, et ühe maja ette on tekkinud viisakas punane W123. Hing muutus rahutuks ja palusin kohalikel auto kohta uurida. Peagi õnnestuski saada omaniku kontakt. Omanikuks osutus meeldiv tütarlaps kes oli lahkesti nõus oma autot näitama ja lähemalt rääkima. Selgus, et  tegemist oli talle rootslasest abikaasa poolt kingitud autoga ja neil oli plaan see täielikult taastada. Sõiduk oli aastast 1985, 2,0-liitrise bensiinimootoriga ning  lõputoodangu mudeliga, millel oli ilus must täiesti kulumata salong, hästi ja originaalsena säilinud kapotialune, värv samuti veel originaal, läbisõit oli tol hetkel ainult 160 000 km ning autol oli varasemalt olnud Rootsis vaid üks omanik. Väsimuse märke näitas vaid kere, mille värv oli pleekinud ja luitunud ning leidus ka roostet, kuna tegemist ikkagi Põhjamaa kliimas sõitnud autoga. Vaatamata sellele oli auto üldmulje väga ilus ja see sõitis ikka uskumatult. Uurisin siis vaikselt ja ettevaatlikult, kas omanikud kaaluksid auto müümist, aga kahjuks sain eitava vastuse. Möödus veel paar aastat ja Puurmanis käies uurisin ikka vaikselt auto kohta. Kaks aastat hiljem helistas seesama tütarlaps ja ütles, et on nõus autot müüma teatud tingimustel. Peamine oli tema jaoks see, et auto saab omaniku, kes seda hoida ja hinnata oskab. Andsin lausa lubaduse auto täielikult taastada ja saingi omanikuks.

Aastatel 2013-2014 sai auto täielikult taastatud. Tööde käigus selgus, et auto vajab siiski minimaalseid keevitustöid. Vahetatud sai tagatiiva ääred, esipõll ja taastada tuli tagaklaasi äärt. Muus osas oli kere ikka väga hästi säilinud ja ka õnneks korrosioonivastaste vahenditega töödeldud. Auto sai üleni kvaliteetselt värvitud, käiguosa ja tehniline pool põhjalikult korrastatud. 2014. aastaks oli auto valmis ja igati esinduslikus korras. Seega oli täidetud ka eelmisele omanikule antud lubadus.

Kahjuks tekkis soov sõidukit müüa ja leidus ka kohe ostja. Peale müümist üritasin leida sarnast autot, kuid tulutult. Aastal 2019 märkasime naabrimehega sama autot müügis. Helistasin müüjale ja selgus, et auto oli veel vahepeal omanikku vahetanud. Autot oli korralikult hoitud ja hooldatud, kasutatud aktiivselt hobiautona. Peale raskeid hinnaläbirääkimisi ostsin auto ära ning talvel 2019 sai uuesti kõik üle vaadatud ja pisiasjad korrastatud, mõned liistud vahetatud ja leitud sai ka originaalraadio.

Täna on auto tunnustatud vanasõiduk. Oma punase kleidi ja märgiga on see auto, mida juba teiste markidega segi ei aeta ning loodetavasti ei jäta kedagi emotsioonituks 🙂