Moskvitš M400-420
1949
Selle sõiduki ostis 1957. aastal minu isa. Kuna auto oli kasutatud ja avariiline, siis maksis see oluliselt vähem kui uus. Olgu märgitud, et raha saadi minu ema kaasavaraks saadud lehma müügist. Minu isa oli mehaanik ja kuldsete kätega mees, seetõttu remontis ta auto sõidukorda ise. Meie truu sõber ei olnud perele ainult sõiduvahendiks, vaid sellega teeniti ka lisaraha. Isa sõitis taksot ja tegi pulmasõite. Auto oli sõidus kuni aastani 1972.
Kuna isal oli juba uus auto, tekkis mul mõte teha Moskvitšile kapitaalremonti. Võtsin sõiduki osadeks laiali ja asusin keevitustööde kallale. Keevituse tagajärjel tõmbus auto kere kokku. Õhtul teatas isa, et niimoodi keevitada ei saa, sest keevitama peab jupphaaval. Vahepeal peab metall jahtuma. Autoga tegelesin aasta ning töö jäi seisma, tekkisid muud huvid. Aeg läks ja auto seisis garaažis. Vahepeal soovis isa auto maha müüa, kuid ema ei lubanud.
Möödus paarkümmend aastat ning isa kinkis auto mulle. Selleks ajaks olin niipalju tehnilist tarkust omandanud, et otsustasin hakata autot uuesti taastama. Vahepealsed aastad olid auto juures teinud “oma töö“. Selleks et masin sõidukorda saada, soetasin veel 13 Moskvitši lisaks. Igalt autolt sain vajaliku osa, mis oli vajalik ja korras. Aastaks 2004 oli sõiduk uuesti taassündinud ning oli kui perekonna uus liige.
